Jaan

Mõni kuu tagasi hakkasin tähele panema inimesi, kellel on suus mingi imelik pulk. Neid on üha rohkem. Viimasel ajal on tosin mu tuttavat hakanud e-sigaretti tõmbama, üks kavatseb isegi nende poe avada.

 

Otsustasin omal nahal järele proovida, kuidas mõjub e-sigaret minusugusele, kes juba suitsetab.

 

Olen suitsetanud 22 aastat. Hakkasin tõmbama 18aastaselt, kui paljud klassikaaslased juba suitsetasid. Minu tavaline taks on üks pakk päevas. Maha jätta pole üritanud, kuid vahel tõmban kampaania korras mõnda aega vähem. Mulle meeldib suitsetada. Kuid mulle ei meeldi terviseriskid, hais ja konid.

 

Tahtsin teada asju, mis huvitavad paljusid suitsetajaid, keda Eestis on üle veerandi elanikest:

 

1) kuidas mõjub tavasuitsu vahetamine e-sigareti vastu minu tervisele,

 

2) kas mul õnnestub tema abil tavasuitsetamine maha jätta,

 

3) kuidas mu elu selle tõttu muutub.

 

Septembri alguses pöördusin Eesti suurima erakliiniku Qvalitas poole. “Idee on huvitav!” teatasid tohtrid. “Meie käest on ka viimasel ajal väga palju küsitud, et kuidas siis ikka arstide suhtumine e-sigarettidesse on. Sellises eksperimendis osaleksime hea meelega.”

 

Kliiniku peaarst dr Toomas Põld tegi nimekirja testidest ja analüüsidest, mille pidin läbima: veloergomeetria (võhmatest rattal), kliiniline vereanalüüs, kopsuröntgen, spirograafia (kopsude funktsionaalne kontroll), pulmonoloogi (kopsuarst) põhjalik kontroll.

 

Vähegi adekvaatseks tulemuseks pidin loobuma suitsetamisest viieks nädalaks, pahvima ainult e-sigaretti ning seejärel uuesti testid läbima. Kasutasin nikotiiniga e-vedelikku, sest vastasel korral võinuks tekkida võõrutusnähud ja eksperimendi vussi keerata.

 

Ja eksperiment pole tasuta, pigem kallivõitu – 240 eurot.

 

Esimene arstlik kontroll: õudne

 

1. oktoobril veetsin mitu tundi Qvalitase kliinikus. Puhusin kopse tühjaks, nii et silm punnis ja nägu punane, väntasin velotrenažööril, andsin verd, tegin röntgeni jne. Pidin aru andma intiimsetest tervisejuhtumitest sündimisest saati. Küsimus, mis värvi röga mul hommikuti köhides välja tuleb, oli mõne teisega võrreldes tagasihoidlik.

 

Sain teada, et võhmatest on mul oma vanuse kohta (40) normis. Vereproovid, röntgen ka. Pulmonoloog aga ehmatas mind kaameks. “Teil on kerge hingamispuudulikkus ja astma,” teatas doktor Elga Mesimaa. “Ärge muretsege, suitsetajate puhul pole see ebatavaline. Ja astmaga, erinevalt bronhiidist, mis pole lõpuni ravitav, on isegi olümpiamedaleid võidetud.”

 

Lisaks kirjutas ta mulle “armastuskirja”, nagu ta väljendus. See kujutas endast nimekirja happelisuse vähendamise dieedina soovitatavatest ja keelatud toiduainetest ning maotablettide retseptist. Pidin kasutama ka ninaspreid.

 

Järgmisel päeval puhusin uuesti, sest esimene test ei pruukinud täpseid tulemusi anda. Järeldus oli sama: hingamispuudulikkus, astma.

 

Esimene nädal: tahan suitsu

 

Esimestel päevadel jälitas mind pidevalt tahtmine tavasigaretti tõmmata. Astun trollist välja ja käsi läheb iseenesest tasku, et haarata üks suits. Aga tutkit!

 

Leidsin, et e-sigaret rahuldab nikotiinivajaduse, kuid vähitekitajast, harjumuspärasest tõrvast, jääb justkui puudu.

 

Ent ka positiivne efekt on kohe tunda. Hommikune köha kaob. Maitse- ja lõhnameel ergastub tuntavalt. Riietele ei jää haisu. Konisid ei teki. Tõmmata saab kohtades, kus see varem kõne allagi ei tulnud. Pahvin isegi liftis, kui seal üksi olen, sest tean, et kerge aroom (just aroom, mitte hais) hajub sekunditega. Mõni ülemäära magusalt lõhnastatud daam võib lõhnaretseptoritele märksa tõsisema rünnaku korraldada.

 

Karuse tõrvaefekti puudumisega saab harjuda ja paljud ongi harjunud. Aucklandi ülikooli uuring näitab, et e-sigarettide tõmbajate hulgas on suitsetamisest lõplikult loobujate protsent suurem kui nikotiiniplaastrite kasutajate puhul. Paljud e-suitsetajad (pooled minu tosinast tuttavast) jätkavad ka tavasigarettide tõmbamist, kuid kordades väiksemas koguses. Mina pidin sellest katse ajal hoiduma.

 

Teine nädal: libastun

 

Ühel korral see siiski juhtus.

 

Katseks valmistumisel võlgnen tänu importijate e-sigaret.ee, nico.ee ja nicorex.ee inimestele. Sain õpetust, et e-sigareti aurustisse (see koosnebki akust, huulikust ja aurustist, kus on vedelik) ei tohi liialt vedelikku valada ega seda liiga tühjaks tõmmata, pooltühja tasub aga enne tõmbamist loksutada. Pahvimise asemel võiks eelistada pikka, 3–5sekundilist sissetõmbamist. Erimaitselisi vedelikke võib segada.

 

Kuid üks asi oli mul meelest läinud – et aurusti võib läbi põleda. Seda tuleb mõne nädala tagant vahetada. Ühega mul nii läkski, teised aga justkui lakkasid töötamast.

 

Mul ei ole lihtne suitsetamisest loobuda. Nii kaua, kui sain pahvida e-sigaretti, polnud probleemi. Kuid ilma mitte. Tol pühapäeval ei pidanud ma vastu ja tõmbasin tavasuitsu.

 

Järgmisel päeval sain õpetust, et teised aurustid olid tegelikult terved. Oma kogenematusest polnud ma mõistnud, et üks võru ei pruugi sobida teise firma aurustiga ning nupp ei tööta.

 

Eksperiment jätkus.

 

Järgmised nädalad: nagu lepase reega

 

Edasi läks suitsetamisest hoidumine aina lihtsamalt. Kalkuleerin, et kuu ajaga kulutaksin sigarettidele 85 eurot, välismaalt tellitud e-vedelikule ja aurustile aga 15 eurot. Tuju läks heaks.

 

Esile kerkisid hoopis teised probleemid. E-sigareti tõmbajad suunatakse toimetuses suitsuruumi. See on aga vale. E-tõmbajad püüavad suitsetamisest hoiduda, kuid suitsuruumis saavad neist passiivsed suitsetajad koos kõigi kaasnevate terviseriskide ja haisuga. Täpselt samamoodi nagu see juhtub mittesuitsetajatega.

 

E-suitsetajad ei vajaks eraldi “suitsuruumi”, vaid nurka, kus keegi nende nägemisest end häirituna ei tunne. (Tänan kolleege, kes mul oma nurgas monitori varjus pahvida lubavad.)

 

Tundus ka, nagu tuleks võhma juurde. Bussi peale joostes ei lõõtsutanud ma nii hullusti nagu varem. Ent võib-olla oli see ka soovmõtlemine.

 

Tegelikult liigutan end vähem kui varem, sest vihmase ja tuulise ilmaga ei kipu rattaga sõitma (see võib mõju avaldada uuel koormustestil).

 

Jälle arsti juures

 

7. novembri hommikul, täpselt viis nädalat pärast eelmist korda, läbisin kliinikus uuesti samad testid. Lõuna paiku kogunes arstide konsiilium tulemusi arutama. Saabumas oli suur moment.

 

Olin poolteist kilo alla võtnud.

 

Kardioloog dr Anu Saarm ütles, et trenažööril väntamisel ei olnud erilisi muutusi näha, kuid see võis olla tingitud katse lühikesest ajast. Erinevus võiks tekkida mõne kuu pärast. Kuid erinevalt eelmisest korrast väntasin seekord viimasel raskusastmel. Mu pulss jõudis peaaegu ealise maksimumini (180) ja edasi ei tõusnud.

 

Siis tuli üllatus. Eelmisel korral diagnoositud kerge hingamispuudulikkus on kadunud!

 

“Teil paranes sissehingamine, mis alguses oli 54 protsenti ja nüüd on 70 protsenti. Väga hea on ka väikeste bronhioolide laienemine, mis meil kuu aega tagasi oli 86 protsenti ja nüüd on 116 protsenti. See tähendab seda, et hapnikuvarustus organismis paranes,” ütles dr Mesimaa. Ta lisas, et kui ma poleks vahepeal olnud kõva köha ja palavikuga nädal aega haige, oleks tulemused võib-olla veelgi paremad. Rõhuga sõnal “võib-olla”. “Aga kelkida pole teil veel midagi, norm on mitte 70 protsenti, vaid 85. Peate ravi jätkama.”

 

Mesimaa ja peaarst Põld selgitasid, et kui hapnikutase on kogu aeg madal, kahjustab see kõige enam aju ja südant.

 

“Ajukahjustus on varjatud, inimene ise ei tunne seda. See võib väljenduda depressioonis, närvilisuses, kontsentratsioonivõime häiretes, kiiremas väsimuses vaimsest tööst,” rääkis Mesimaa. “Mulle teeb rõõmu just väikeste bronhioolide oluline paranemine, sest sedakaudu läheb hapnik verre.”

 

Lihtne: kui hapnikku läheb verre rohkem, paraneb elukvaliteet.

 

“Seda saab küll öelda, et sellega võrreldes nagu te tulite, olete te täna parem,” lisas pulmonoloog.

 

Arstid: eksperiment õnnestus

 

Pärast põhjalikke selgitusi tegi peaarst Põld kokkuvõtte: “Eksperiment on selles mõttes õnnestunud, et pärast tavaliste sigarettide mahajätmist ja üleminekut e-sigarettidele näeme nii meditsiinilise poole pealt, et on paremaks läinud, kui ka teie enda enesetunne subjektiivselt on paremaks läinud.”

 

Arstide konsiilium jõudis üksmeelele, et e-sigaret võib olla vaheetapiks suitsetamisest täielikul loobumisel.

 

“Kui püütakse võrdsustada, et sigaret ja e-sigaret on täpselt sama, siis meditsiiniliselt see tegelikult nii ei ole. E-sigaret on organismile vähem kahjulik. Me ei ütle, et ta on parem, vaid vähem kahjulik,” ütles peaarst.

 

Ning lõpetas huvitava mõttega: “Aga nendele, kes pole kunagi tõmmanud, oleks parem e-sigaretti üldse mitte müüa.”

 

PS Vastused minu poolt loo algul esitatud küsimustele on järgmised:

 

1) Tavasigareti asendamine e-suitsuga mõjus mu tervisele hästi.

 

2) Tahtmise korral saaksin küll nii suitsetamise maha jätta, kuid nädal pärast eksperimenti suitsetan ka paar tavalist suitsu päevas.

 

3) Muutus see, et võhma on nüüd rohkem, paranes lõhna- ja maitsetaju, pahvimiseks pääsen haisvast suitsuruumist ja säästan umbes 70 eurot kuus.

 

Tegemist oli ajakirjandusliku, mitte teadusliku eksperimendiga.

 

Qvalitase arstid ütlevad, et korrektse teadusliku lähenemise korral peaks uuritavaid olema vähemalt 33 ja uuringute aeg peaks olema kindla metoodikaga pool aastat.