Ajutiselt peab iga sisseloginud kasutaja valima oma foorumi keeleseaded käsitsi. Seda saab teha kas päises või jaluses oleva nupu kaudu. Link juhendile.
 

Jump to content
E-sigareti foorum

Ahti Mänd

Tavakasutaja
  • Postitusi

    112
  • Liitus

  • Viimati külastas

  • Tagasiside

    0%

About Ahti Mänd

  • Kasutaja rank
    Uus kasutaja
  • Sünnipäev 11.02.1958

Kasutajast

  • Sugu
    Not Telling
  • Asukoht:
    Tallinn-Nõmme
  1. Baasvedeliku hankimine.

    jeesus188, raigo83, Levia.ee, suured tänud info eest... ise ma maitsepoe peale ei oleks tulnudki.
  2. Baasvedeliku hankimine.

    Reinonen, tänud info eest... Jeesus, kahju, et sa ei vaevunud mu kommentaari tähelepsnelikumalt lugema. Tallinnas on muidugi mitukümmend poodi... aga nagu ma juba ütlesin, ülejäänuis puhast propüleenglükooli 0-vedelikuna ei müüda, müüakse segusid 70% glütseriini ja 30% propüleenglükooli... sellepärast siia küsimuse postitasingi...
  3. Baasvedeliku hankimine.

    Tervitus kõigile. Pole mitu aastat siin foorumis enam käinud. Kuid on küsimus laiale ringile: kust on võimalik praegu baasvedelelikke osta. Hetkel tahan hiljemalt nädala pärast 0-vedelikku puhast propüleenglükooli (4x100 ml), siis on üldvarusid veel ca 3 kuuks. Edaspidi muidugi rohkem, ka puhast taimset glütseriini. Siiamaani olen ostnud Luha 40 Veipmarketist, kuid see on juba mitu päeva kinni, mingit silti üleval ei ole ja ka helistamise peale vastab tehishääl, et tegemist on vale numbriga. Pagan teab, mis kamm seal on. Oletused muidugi midagi ei maksa. Mujal poodides müüakse aga baasvedelikke vahekorras 70% glütseriini ja 30% propüleenglükooli ning taolist paksu möga tõmmata ei taha. Ise olen harjunud segama 20% glütseriini ja 80% propüleenglükooli. Kuidagi ei tahaks tavasuitsu peale üle minna pärast 6,5 aastast veipimist.. aga see tont seisab nädala pärast silme ees... Baasvedeliku vahekord võib olla vastavalt ka 30/70, suurt vahet ei tohiks olla, olemasolev puhas taimne glütseriin võib ju seisma jääda.
  4. Old, Su viimasest pikemast arvamuseavaldusest kumab ühelt poolt läbiva joonena läbi nukra tõdemusena eesti enamike inimeste inertsus, mis kahtlemata on viimase veerandsajandi tõsiasi juba alates Kodanike Komiteede liikumisest eelmise sajandi 80-ndate lõpust, kui mängiti maha võimalus taastada Eesti Vabariik restitutio ad integrum, mille reaalsel teostumisel poleks tänastel veipijatel enam mitte ühtegi pisimatki probleemi ning teiselt poolt kumab teise läbiva joonena sul okas hinges, tõsi küll, nimesid nimetamata, minu esmase kommentaari järellainetav mõju. Seetõttu võtangi veelkord sõna ja ainult seepärast. Inimeste inertsusel on palju põhjuseid, neist põhilisim tõsiasi, et asju võetakse tihtipeale omaenda mätta otsast ega taheta aktsepteerida teisi inimesi sellistena nagu nad on oma põhjendatud seisukohtadega, mis oma olemuselt on igasuguste inimsuhete nurgakivi ehk siis lahtiseletatult solvatakse neid siis kas tahtlikult või tahtmatult, tekitades sellega ebaõiglust, mis tõukab inimesed eemale. Kui nüüd korraks eelnevat põhimõttelist juttu konkretiseerida, siis oled mind ühtekokku kolmes oma kommentaaris süüdistanud julguse puudumises – mind, kes ma olen üks vähesest üksikutest inimestest, kes internetis on viimased 16 aastat oma õige nime all kommenteerinud, samal ajal kui sina ja enamik teisi teete seda vastutustundetult varjunime all anonüümselt. Ja ma ei taha kuulda ühtegi väljamõeldud ettekäänet anonüümsuse kaitseks, ma olen nende kõigiga kursis, piisavalt läbinämmutatud teema paljudes foorumites. Ma ei tea, kas sa annad endale aru, et anonüümse moderaatorina ette heita oma õige nime all kommenteerivale inimesele argust ning tituleerivalt tatipritsimist näitab avalikusele veebisaidi ning foorumi enda kultuuritust, mis automaatselt peletab inimesi teie juurest eemale, vähemalt asjalikke ning tõsiseltvõetavaid inimesi, kes oleks võimelised kirjutama, tegema filme, koostama seaduseelnõusid etc. Ja see ei ole esimene kord, kus mind siin sopaga on üle kallatud. Ja ma olen oma elus kirjutanud üle 500 artikli, 6 raamatut, teinud 2 filmi ja olen olnud professionaalse helioperaatorina mitmekümne filmi meeskonnas ning takkapihta koostanud ka eelnõusid. Aga ma ei usu, et ma siin veel kunagi sõna võtan. Jah, ma olen e-sigareti teema suhtes olnud pikemat aega inertne (algul aktiivne), kuid ainult sel põhjusel, et kolme aasta jooksul on mind siin kolmel korral sopaga üle kallatud ning isegi mu kommentaare siin paar aastat tagasi kustutatud.
  5. Old, milles probleem? Kas ma ei tohi Trancefly'ga debateerida, kes mulle vastas ja kellele mina omakorda vastasin. Mis aga kohapeal pakutud võimalusse puutub, siis filmi puudused on sedavõrd suured, et piisavaks debatiks ei piisa isegi tervest ööpäevast ja ega mul olekski seal kohapeal lastud 200-300 küsimust esitada, rääkimata tõsiasjast, et taolised üritusejärgsed kohtumised ei ole mõeldudki laiaulatuslikuks debatiks. Ütle siis moderaatorina otsesõnu väja, et kui keegi siin midagi kellelegi vastab, siis talle omakorda ei tohi keegi vastata. Kas sa ise ka aru saad, kui absurdne su käesolev sekkumine on.
  6. Trancefly, Jah, e-sigaret on küll tavasuitsust 95% ohutum, isiklikult pean koguni 100% ohutumaks ja kirjutasin kunagi ka selle pealkirja all vastava artikli, kuid sellest teadmisest lihtsalt ei piisa. Viimaste aastate vältel on mul ikka vägagi paljude inimestega tekkinud debatte e-sigareti teemal ja küllap on neid olnud piisavalt ka siinsetel foorumlastel. Aga kui sa oponendile ei oska midagi muud öelda, et et e-sigaret on 95% ohutum, lõpeb debatt enne kui ta alatagi saab ning teadmatuses olev inimene jääbki harimata ning oma tavasuitsude juurde. Dokumentaalfilmide olemuseks ongi mitmekülgselt analüüsiv ning hariv materjal, mille vaatamise järel peaks inimene saama suhteliselt põhjalikud teadmised konkeetsest valdkonnast, vastasel korral ta ei olegi dokumentaalfilm, vaid midagi, millele pole võimalik nime andagi, mis ta on. Selles mõttes „Miljad elu“ dokumentaalfilmiks ei klassifitseerugi. Aga ma olen muidugi oma ligemale 60 eluaasta jooksul kogenud ülemaailmset nähtust, et märkimisväärsel hulgal inimestel, sisuliselt enamikul lihtsalt puudub nii kriitikameel kui ka analüüsivõime, nad lepivad ja rahulduvad vähesega, mistõttu maailm ongi selline nagu ta on – ja hullemaks läheb.
  7. Old: "Filmi eesmärk on tuua info nendeni kes ei ole teemas nii sees." Paraku see filmi kõige suurem puudus oligi, et peale tuntud ja meedias levinud stamplausete polnud seal ka mitte mingisugust infot mitteveipijatele ning mul oli julgust filmi põhipuudused ka välja öelda. Enda arust tegin seda piisavalt soliidses sõnastuses. Aga endastmõista on igaühel õigus pidada mu seisukohti sõimlemiseks ja tatipritsimiseks ning silmaklapid pead filmi ülistada.
  8. Kuna mõned siinsed foorumlased olid juba varem näinud paljude auhindadega pärjatud dokumentaalfilmi „Miljard elu“ ning teema oli ka siinsamas foorumis piltlikult öeldes üles haibitud, siis läksin täna suurte ootuste ja lootustega PÖFFi raames Eestis toimuvale esilinastusele, samavõrd ootasin ka kohtumist filmi loojatega. Olin ka ise omal käel filmile reklaami teinud, mida nüüd muidugi tagantjärele kahetsen. Filmis pettumine oli totaalne, halvemgi veel, kuid sellest allpool. Te vast kõik teate tunnet, kus mõningates situatsioonides halba ei taheta öelda, kuid ka midagi head keelele ei tõuse. Seetõttu lahkusin saalist ka kohe peale filmi lõppu, hetkel, mil alustati filmitavat intervjuud režissööriga ega tahtnud kuulda, mida tal öelda on, veel vähem aga küsimusi esitada. Siiski, koduteel bussis jõudsin järeldusele, et vähemalt siin foorumis olen kohustatud südamelt kõik ära rääkima. Internetis olin teinud eelnevalt kindlaks filmi pikkuse ning 95 minutit lubas eeldada asjalikku, sisutihedat, analüüsivat ja harivat dokumentaalfilmi. Kuid ta ei olnud seda mitte üheski mainitud parameetris. Otsesõnu välja öeldes oli tegemist mitte ainult amatöörliku loominguga (mis ta muidugi oligi), vaid koguni halvamaitselise propagandafilmiga, mis on teinud veipimisele määratult kahju. Propagandafilm? Aga otse loomulikult, sest poolteist tundi (paar üksikut erandit välja arvata) tuli kuulda vaid biljon korda varem igalt poolt kuuldud propagandalauseid, olgu need siis suitsetamisvastased, suitsetamist pooldavad, veipimist pooldavad või veipimist maha tegevad kulunud lööklaused – õiged ja valed väited läbisegi. Ei mingit sisu ega analüüsi. E-sigareti enda arengu liin – ümmargune null. Olulisim teema: e-vedelike teema ja selle areng – ümmargune 0, kui põlve otsas 5 erinevast tubakast ekstrakti tegemine välja arvata ning mis oma olemuselt oli küllaltki tülgastav. Internet on täis teadlaste uuringuid veipimise kahjutuse kohta – filmis isegi ei mainita neid kordagi, kõik taandus mitmele korrutamisele, et veipimine on 95% tavasigarettidest ohutum. E-sigareti vastaste valepropaganda kummutamiseks tehti küll paar hädist mittepiisavat, usutavat ning segast katset, mis mõjusid pigem vastupidi soovitule. Etc, etc etc I-le pani punkti peale filmi lõpp: tõdemine, et USA ja Euroopa on juba sellised seadused vastu võtnud, mis suretavad veipimise varsti lõplikult välja – liisk olevat langenud ja midagi enam teha ei anna. Ehk nagu Winstoni-mees ütles: „Miks? Sest kedagi ei huvita“ OK, mina olen juba 3 aastat ja 7 kuud veipinud, selle abil esimese päevaga suitsetamisest lahti saanud (eelnevalt tossasin 45 aastat keskmiselt 1,5 pakki päevas) ning mind see film ei mõjuta kuidagi. Aga oletagem, et ma suitsetaksin tänase päevani tavasuitsu, olen kuulnud positiivset e-sigarettidest ja lähen nüüd sõbra soovitusel seda filmi vaatama ning kinnitust saama, et e-sigaretile üleminek on üks õige samm. Uskuge mind, pärast selle filmi vaatamist otsustaksin jääda tavasigarettide juurde ning saadaksin veipijad ja nende jutud kuu peale. Milleks alustada, kui saan filmist selge signaali, et varsti ei saa enam kuskilt e-sigaretti ega vedelikku osta, muudest tekkinud küsimustest rääkimata... Mis need muud küsimused on? Aga loomulikult on esmaküsimus, miks taoline film üldse sündis, mis tekitab omakorda automaatselt veel kaks küsimust: kas filmi looja on mittepädev rumal inimene või ta on vastavalt tasustatud: sest lõppjäreldus on vääramatult ühene: film „Miljard elu“ teenib siis kas tahtmatult (vastus esimesele küsimusele) või siis tahtlikult (vastus teisele küsimusele) tubakatööstuse huve. Meeldib Tsiteeri MultiTsiteeri Muuda
  9. Tahtsin alljärgneva postitada originaalteemasse "A Billion Lives..", kuid millegipärast ei leidnud seda üles, seega postitan oma mõtted nähtud filmi kohta siia. Kuna mõned siinsed foorumlased olid juba varem näinud paljude auhindadega pärjatud dokumentaalfilmi „Miljard elu“ ning teema oli ka siinsamas foorumis piltlikult öeldes üles haibitud, siis läksin täna suurte ootuste ja lootustega PÖFFi raames Eestis toimuvale esilinastusele, samavõrd ootasin ka kohtumist filmi loojatega. Olin ka ise omal käel filmile reklaami teinud, mida nüüd muidugi tagantjärele kahetsen. Filmis pettumine oli totaalne, halvemgi veel, kuid sellest allpool. Te vast kõik teate tunnet, kus mõningates situatsioonides halba ei taheta öelda, kuid ka midagi head keelele ei tõuse. Seetõttu lahkusin saalist ka kohe peale filmi lõppu, hetkel, mil alustati filmitavat intervjuud režissööriga ega tahtnud kuulda, mida tal öelda on, veel vähem aga küsimusi esitada. Siiski, koduteel bussis jõudsin järeldusele, et vähemalt siin foorumis olen kohustatud südamelt kõik ära rääkima. Internetis olin teinud eelnevalt kindlaks filmi pikkuse ning 95 minutit lubas eeldada asjalikku, sisutihedat, analüüsivat ja harivat dokumentaalfilmi. Kuid ta ei olnud seda mitte üheski mainitud parameetris. Otsesõnu välja öeldes oli tegemist mitte ainult amatöörliku loominguga (mis ta muidugi oligi), vaid koguni halvamaitselise propagandafilmiga, mis on teinud veipimisele määratult kahju. Propagandafilm? Aga otse loomulikult, sest poolteist tundi (paar üksikut erandit välja arvata) tuli kuulda vaid biljon korda varem igalt poolt kuuldud propagandalauseid, olgu need siis suitsetamisvastased, suitsetamist pooldavad, veipimist pooldavad või veipimist maha tegevad kulunud lööklaused – õiged ja valed väited läbisegi. Ei mingit sisu ega analüüsi. E-sigareti enda arengu liin – ümmargune null. Olulisim teema: e-vedelike teema ja selle areng – ümmargune 0, kui põlve otsas 5 erinevast tubakast ekstrakti tegemine välja arvata ning mis oma olemuselt oli küllaltki tülgastav. Internet on täis teadlaste uuringuid veipimise kahjutuse kohta – filmis isegi ei mainita neid kordagi, kõik taandus mitmele korrutamisele, et veipimine on 95% tavasigarettidest ohutum. E-sigareti vastaste valepropaganda kummutamiseks tehti küll paar hädist mittepiisavat, usutavat ning segast katset, mis mõjusid pigem vastupidi soovitule. Etc, etc etc I-le pani punkti peale filmi lõpp: tõdemine, et USA ja Euroopa on juba sellised seadused vastu võtnud, mis suretavad veipimise varsti lõplikult välja – liisk olevat langenud ja midagi enam teha ei anna. Ehk nagu Winstoni-mees ütles: „Miks? Sest kedagi ei huvita“ OK, mina olen juba 3 aastat ja 7 kuud veipinud, selle abil esimese päevaga suitsetamisest lahti saanud (eelnevalt tossasin 45 aastat keskmiselt 1,5 pakki päevas) ning mind see film ei mõjuta kuidagi. Aga oletagem, et ma suitsetaksin tänase päevani tavasuitsu, olen kuulnud positiivset e-sigarettidest ja lähen nüüd sõbra soovitusel seda filmi vaatama ning kinnitust saama, et e-sigaretile üleminek on üks õige samm. Uskuge mind, pärast selle filmi vaatamist otsustaksin jääda tavasigarettide juurde ning saadaksin veipijad ja nende jutud kuu peale. Milleks alustada, kui saan filmist selge signaali, et varsti ei saa enam kuskilt e-sigaretti ega vedelikku osta, muudest tekkinud küsimustest rääkimata... Mis need muud küsimused on? Aga loomulikult on esmaküsimus, miks taoline film üldse sündis, mis tekitab omakorda automaatselt veel kaks küsimust: kas filmi looja on mittepädev rumal inimene või ta on vastavalt tasustatud: sest lõppjäreldus on vääramatult ühene: film „Miljard elu“ teenib siis kas tahtmatult (vastus esimesele küsimusele) või siis tahtlikult (vastus teisele küsimusele) tubakatööstuse huve.
  10. Vedelike valmistamine?

    kasper, suured tänud, ongi sama, laupäeval lähen siis ostma, tööpäeviti lihtsalt ei jõua. Vaatasin ise küll mitmed poed veebis läbi, aga kui järest ei olnud ja ei olnud, siis hakkasin ennatlikult eeldama, et mitte kuskil enam ei ole
  11. Vedelike valmistamine?

    Põhimõtteliselt tahtsin alljärgneva kommentaari avaldada uue teemana "Küsimus laiemale ringile Red Mixile ligilähedase maitse kohta". kuid x tehnilistel põhjustel see ei õnnestunud ning lisasin küsimise siia suvalise vedelikuteemalise alateema alla. Minu abikaasale on siiani kõige paremini sobinud lisandina Inawera Red Mixi maitsevedelik ning ta on seda tarvitanud 3,5 aastat. Point on selles, et tänaseks on selle maitsevedeliku tootmine kahjuks lõpetatud ning ka varud praktiliselt otsas (jagub veel 3 nädalaks). Kahtlemata katse-eksituse meetodil on võimalik leida uus sobiv variant, kuid lihtsam on esitada küsimus laiale ringile: oskab keegi öelda, milline maitsevedelik on Red Mixile kõige ligilähedasem ning kust seda Eestis hankida. Samas, kui kellelgi (Tallinna inimestel) on jäänud Red Mix juhuslikult seisma ja ta seda enam ei vaja, olen valmis seda ära ostma.
  12. Aumeeste mäng veebruar 2016.

    Noh jah, kõnealuse Aumeeste mängu kohta võib vaid konstateerida ammutuntud tõde, mille kohaselt täissöönud inimestel pole tihtipeale lihtsalt mitte midagi teha, mistõttu minu eesmärk on pragmaatilisem ent samas paradoksina ka utoopiline – leida püsiv töökoht. Ei saa muidugi väita, et tööd ei leia, ikka leiab. Viimati olin 10.09.2105 – 26.01.2016 Rottermannis müüritöödel, aga seal jäi kõigil müürseppadel, minul siis samuti, tervelt kolme kuu palk saamata ning meedias Eesti edukaimaks ärimeheks tituleeritud Urmas Sõõrumaa suurendas selle arvelt oma sissetulekuid. Selles mõttes olen liikunud progressiivselt väiksemate aferistide juurest suuremate juurde, sest viimase pooleteise aasta jooksul olen reaalselt kätte saanud 4100 eurot ehk keskmiselt 227 eurot kuus, kust tuleb veel maha arvata töölkäimise kulud, lõppkokkuvõttes on jäänud siis mu viimase poolteise aasta puhastuluks keskmiselt 100 eurot kuus ning elus olen vaid seetõttu, et viimasel kahel aastal olen toitunud prügikastidest pärit jäätmetest. Kui mängu algataja siin kritiseeris mõnda kommenteerijat, et mängu sisuline mõte olevat füüsiline koormus, siis ennetavalt söandasin märkida, et ehitustöö suures osas ongi füüsiline, müürseppadel eriti, kus päevas käib käte vahelt läbi ikka õige mitu tonni raskusi...
  13. Üks artikkel

    Old, Matemaatiliselt on see muidugi õige, kuid just seda ma oma kommentaaris rõhutasingi, et reaalne elu ei ole matemaatika. Konstant on matemaatiline mõiste. Lõppude lõpuks iga terve mõistusega inimene üritab pidevalt ja korrapäraselt nii mustadeks aegadeks kui vanaduspõlveks sääste koguda, kuid sama reeglipäraselt ca 80% inimestel ebapiisava sissetuleku tõttu see ei õnnestu – kogutu kulub varem või hiljem ootamatute vältimatute eluliste vajaduste peale ja nii korduvalt aastast aastasse. 10% inimestest ei vaja seda, sest neil on paremad võimalused ning ülejäänud 10% kulutavad raha lihtsalt lisamugavuste peale (a la iga pereliikmel oma auto etc) ja elunautimise peale (eksootilised reisid, restoranid, kasiinod etc) Inflatsioon on juba iseküsimus, mis puudutab kõiki ning lisaks loomulikule inflatsioonile on Eestis seni finantskrahhid aset leidnud keskmiselt 30 aasta tagant – järgmist on siis oodata ca anno 2020... OK, paneme teema lukku, siin on ta niikuinii teemaväline... minu viga, et üldse su viitele reageerisin, aga taolised eluvõõrad teooriad on mul alati piltlikult öeldes s...ta keema ajanud.
  14. Üks artikkel

    napoleon, nii hull minu jaoks see asi ikka ei ole, mul on reeglina pidevalt ca 6 kuu varud olemas, lihtsalt tõin näitena kui eluvõõras Roosaare teemaarendus on, mille kohaselt suitsetamisest loobumise rahadega olevat võimalik endale pensionifond kindlustada... sama hästi võib ju arendada näiteks analoogset teooriat, et loobudes küttepuude ostmisest 50 aasta vältel ning talvel lambanahkses kasukas toas elades on võimaik endale pensionifond kindlustada...
  15. Üks artikkel

    Old, Miks see muinasjutt sind mõtlema pani... tegemist on ju vaid tugitooliteoreetiku ebareaalse teemaarendusega, mis oma olemuselt eeldab, et kõik tingimused on konstantsed – kuid seda ei ole nad praktikas, s.o.reaalses elus kunagi. Teoreetiliselt võiks Roosaare teemaarendus toimida vaid ca 10% inimeste puhul, kel on piisavalt vabu vahendeid taoliseks investeeringuks, kuid nemad seda ei vaja, nad leiavad tulusamaid võimalusi. Ülejäänud ca 80% inimestest pole aga kunagi piisavalt vabu vahendeid, sest nende sissetulekud ei võimalda seda ehk siis puust ja punaselt: kel on tubakasõltuvus, ostab oma suitsud alati reeglina millegi muu vajaliku arvelt – ekstreemselt ka eluliselt vajaliku arvelt või alternatiivina suhteliselt vajaliku arvelt. Viimase tõttu ostetakse põhiliselt massiliselt salasigarette või viimasel ajal vastuoksa – minnakse e-sigareti peale üle. Primitiivse näitena kulus minul 3 aastat tagasi iga kuu suitsude peale 140 eurot kuus, nüüd aga e-vedeliku peale vaid 6 eurot kuus – kuid raha normaalseks toimetulekuks ikka ei piisa.
×