EMTA

Usu mind (sest ma usun jumalat  ) et kahjutum on paar karva kopsust välja köhida, kui keemiat endale sisse imeda ja klaasvilla (ka teiste kunstmaterjalide kiud) lenduvad meie ümber ka praegu, mida me rõõmsalt endale sisse ahmime. Tegelikult on point selles, et need paar karva on pseudoprobleem ja seda tegelikult ei eksisteeri. Sa näed kolli seal kus teda ei ole. Sama karva koguse annab ka tavalisest puuvillast toodetud vatt. See, et Busardo vatti vms. oma näppude vahel lammutada suudab, ei oma tähtsust. Niikaua kui on katsed tegemata vastava materjaliga, ei tea keegi meist palju ta tegelikult kiudusid eritab või kui kahjulikud need on. Kindel on aga see, et ka puuvill tolmab. Kõik materjalid meie ümber eritavad midagi. See, kui mingi vennike teisel pool ekraani materjali näppude vahel puruks rebib, ei anna veel alust materjali eluohtlikkusele viitamiseks. Kui tahad valida variantide vahel, mis ka päriselt kahjutud on, siis ära kasuta üldse midagi, sest nagu ma ennist ütlesin, ka vatt eritab kiudusid ja nüüd usu mind kohe kindlasti  ... ka  vatt ei ole mõeldud kopsusiseseks kasutamiseks. 

Usu mind (sest ma usun jumalat  ) et kahjutum on paar karva kopsust välja köhida, kui keemiat endale sisse imeda ja klaasvilla (ka teiste kunstmaterjalide kiud) lenduvad meie ümber ka praegu, mida me rõõmsalt endale sisse ahmime. Tegelikult on point selles, et need paar karva on pseudoprobleem ja seda tegelikult ei eksisteeri. Sa näed kolli seal kus teda ei ole. Sama karva koguse annab ka tavalisest puuvillast toodetud vatt. See, et Busardo vatti vms. oma näppude vahel lammutada suudab, ei oma tähtsust. Niikaua kui on katsed tegemata vastava materjaliga, ei tea keegi meist palju ta tegelikult kiudusid eritab või kui kahjulikud need on. Kindel on aga see, et ka puuvill tolmab. Kõik materjalid meie ümber eritavad midagi. See, kui mingi vennike teisel pool ekraani materjali näppude vahel puruks rebib, ei anna veel alust materjali eluohtlikkusele viitamiseks. Kui tahad valida variantide vahel, mis ka päriselt kahjutud on, siis ära kasuta üldse midagi, sest nagu ma ennist ütlesin, ka vatt eritab kiudusid ja nüüd usu mind kohe kindlasti  ... ka  vatt ei ole mõeldud kopsusiseseks kasutamiseks. 

Usu mind (sest ma usun jumalat  ) et kahjutum on paar karva kopsust välja köhida, kui keemiat endale sisse imeda ja klaasvilla (ka teiste kunstmaterjalide kiud) lenduvad meie ümber ka praegu, mida me rõõmsalt endale sisse ahmime. Tegelikult on point selles, et need paar karva on pseudoprobleem ja seda tegelikult ei eksisteeri. Sa näed kolli seal kus teda ei ole. Sama karva koguse annab ka tavalisest puuvillast toodetud vatt. See, et Busardo vatti vms. oma näppude vahel lammutada suudab, ei oma tähtsust. Niikaua kui on katsed tegemata vastava materjaliga, ei tea keegi meist palju ta tegelikult kiudusid eritab või kui kahjulikud need on. Kindel on aga see, et ka puuvill tolmab. Kõik materjalid meie ümber eritavad midagi. See, kui mingi vennike teisel pool ekraani materjali näppude vahel puruks rebib, ei anna veel alust materjali eluohtlikkusele viitamiseks. Kui tahad valida variantide vahel, mis ka päriselt kahjutud on, siis ära kasuta üldse midagi, sest nagu ma ennist ütlesin, ka vatt eritab kiudusid ja nüüd usu mind kohe kindlasti  ... ka  vatt ei ole mõeldud kopsusiseseks kasutamiseks. 

Tegin prooviks kaifarile  triple twisted coil'i, ma ei teagi kuidas seda meite keeles öelda, äkki kolmik keerusaba Sai siis kokku keerutatud 3x 0,2 ja ümber 3mm pulga (vist) 8 keerdu. Tulemuseks oli kenad 1,5 oomi. Alguses viskas küll 1,7 välja, kuid peale tunnist kasutamist jäi 1,5 peale pidama. Aur on keerusabaga siga mõnus. Selline pehmeke. Ühe traadiga on teema oluliselt karmim ja teravam. Kui ma muidu lasen särtsul traati hammustada kusagil 10-13w, siis sellega pole erilist probleemi ka 14-20w vahemik. Ainus probleem on mahla paukumine. Ja see on jõhker. Mahl läheb vist traatide vahele, ning kui siis lapatsit vajutad, käib seal pisike plahvatus ja molul lööb huuled prunti ette. Päriselt ka Umbes 15w peal on suust tulev hääl sarnane sellega, kui liiga kuuma panni peal mune praadida. Eks mõne aja pärast asi muutub kui vana mahl traatide vahele on pesa loonud, kuid momendil hakkab paukumine vaikselt häirima. Ja mitte ainult mind. Selle paukumise peale ärkas mu naine praegu üles ja koer pani kiunudes uksest välja. Ma pean nüüd vaiksemaks võtma paar detsibelli...homme teen uue keerusaba kaifarile.

Kahjuks on nii, et me võime jäädagi sulle soovitama erinevaid mudeleid ja juhul kui sa piisavalt rikas oled, siis võid jäädagi vastavalt soovitustele originaale ostma ja lõpuks ei jää ühegagi rahule. Kui tahad teada mis üks või teine endast enam vähem kujutab, siis osta korralik kloon, proovi ära ja mitte sobivusel müü kasvõi maha. See nutmine tänasel päeval, et kõik on nii jama ja raha kulunud juba piisavalt ja tahaks midagi lõpplikku ning ideaalset või muidu lähen tagasi analoogi peale, noh, eks mine siis kui huvi puudus on ja enam ei viitsi. Kahjuks ei ole täna veel lõplikult ideaalset asja tehtud ja arvatavasti ei tule veel niipea. Seega sul ongi kaks varianti, kas annad alla või sõdid edasi ja vajadusel ostad kloone kui pappi vähe. 
 
Mul kulus näiteks suitsu 2 pakki päevas. See teeb tänaste hindade juures ümmarguselt 180 euri kuus. 30euriseid kloone saab selle raha eest lubada 6tk iga kuu. Pluss asja juures oleks see, et saaks kõikide variantidega kursis olla. Kuigi, täna enam käsi ei tõuse sellist summat välja käima igapäevaselt

Kahjuks on nii, et me võime jäädagi sulle soovitama erinevaid mudeleid ja juhul kui sa piisavalt rikas oled, siis võid jäädagi vastavalt soovitustele originaale ostma ja lõpuks ei jää ühegagi rahule. Kui tahad teada mis üks või teine endast enam vähem kujutab, siis osta korralik kloon, proovi ära ja mitte sobivusel müü kasvõi maha. See nutmine tänasel päeval, et kõik on nii jama ja raha kulunud juba piisavalt ja tahaks midagi lõpplikku ning ideaalset või muidu lähen tagasi analoogi peale, noh, eks mine siis kui huvi puudus on ja enam ei viitsi. Kahjuks ei ole täna veel lõplikult ideaalset asja tehtud ja arvatavasti ei tule veel niipea. Seega sul ongi kaks varianti, kas annad alla või sõdid edasi ja vajadusel ostad kloone kui pappi vähe. 
 
Mul kulus näiteks suitsu 2 pakki päevas. See teeb tänaste hindade juures ümmarguselt 180 euri kuus. 30euriseid kloone saab selle raha eest lubada 6tk iga kuu. Pluss asja juures oleks see, et saaks kõikide variantidega kursis olla. Kuigi, täna enam käsi ei tõuse sellist summat välja käima igapäevaselt

Kes tahab oma uut aparaati kenasti puhtaks saada võib kaaluda ka viina sees leotamist. Kulu eurides suht olematu ja lõpptulemus peaks ka kõige nõudlikumad vajadused rahuldama. Parem ikka kui fairy'ga jamada. Sups likku, vupsti kuivaks ja hopsti näkku, kui viin jääb puhtaks, siis ka see naksti kõrist alla . 

Kes tahab oma uut aparaati kenasti puhtaks saada võib kaaluda ka viina sees leotamist. Kulu eurides suht olematu ja lõpptulemus peaks ka kõige nõudlikumad vajadused rahuldama. Parem ikka kui fairy'ga jamada. Sups likku, vupsti kuivaks ja hopsti näkku, kui viin jääb puhtaks, siis ka see naksti kõrist alla . 

Aina rohkem ja rohkem hakkab tunduma, et erinevad kloonid töötavad julmalt erinevalt. Kui siin mõni räägib, et 3,1 õhuvool on sama mis neljal, siis mind paneb see küll kukalt kratsima. Minu v4 laseb õhku ikka väga korralikult läbi. Võrdlen siin enda 3,1ga, mis on ikka päris tuntavalt kitsama kanaliga kui v4. Sõber siin mulle just helistas, et oli ka saanud oma klooni kätte ja kiun mis torust tuli oli samuti suur. Samad probleemid mis siin juba kajastamist on leidnud pluss halvad keermed, ning odava poolne toote kvaliteet. Viskas asja sahtlisse mind ootama. Ma paari päeva pärast jõuan sõbra juurde ja siis saan juba täpsemalt ka siin pajatada. 
 
Aga praeguse seisuga kipun tõesti arvama, et kloonide kvaliteet on niivõrd kõikuv, et paljud kes on endale halva klooni saanud, turtsuvad ka siin teemas, ning seda õigustatult. Kahjuks viib selline, kvaliteedi kõikumine, tegelikult hea toote prestiiži alla. Sest olgem ausad, tegemist on siiski töötava variandi puhul, väga ilusa ja hea mudeliga omas klassis.

Mhm, minu meelest tuleb süüa sealiha, kõrvale kartulat ja hapukoores segatud kodus kasvatatud salatit, on's selleks siis punane tomat või kurk mis ise lauale kargab, vahet pole, peaasi et ka sool oleks kambas ja kõht korisemas. Võta aga kamaraga käntsakas ja viska ahju. Kellele küüslauk meeldib, siis parim on lihale sisselüiked teha, ning sinna näpuga küüslaugu liiste lükata. Kardulad on hää teha kuumakotis. Nagunii peab hiljem nad lisama, miks siis mitte ka neile võimalust anda. Seega kardulad pange kuumakotti, ja siis visake sinna mekki mis teile meelepärane on. Kui liha on omad leemed välja lasknud, tõstke lusikaga ka neid kartulatele seltsiks, ning siis sulgege kott ja asetage nad õrnalt liha manu küpsema. Mõni hetk enne prae välja võtmist, lõigake mugulate kott lõhki ja jätke nad kuumale praadida. Kui asi valmis, saate maaaaaaaailma kõige maitsvama prae, seda siis kui teil muidugi hapukoort ja kurki ning tomatit oli aega varuda. Kui too tegemine meelest läks, peate lihtsalt sööma maaaaaailma parimat praadi ilma salatita.
 
Juhul kui sealiha on otsa saanud, võiks võtta loomaliha käsile. Seda tuleks kuumaga praadida pruuniks ja siis teise potti mulksuva vee sisse visata, kus talle peab aega ja õrna kuumust andma haudumiseks. Koheselt tuleks neile seltsiks pikkida ka porgandit ning klaariks praetud sibulapoissi. Kui leem on lõhnast õite nämma, võiks potti ka paar piiska hapukoort lisada. Mõni eestimaine koorega keedetud kardulas pajast, ning lihakastet kulbiga sekka, ai raisk, vot see on hää. Kastet ei tohi eriti jahuga rikkuda, aint natuke, et paksem saaks. Muidu läheb sinna ikka hapukoor, see teeb kastme eriti siidiseks ja paneb keele laksuma. 
 
Ja siis tuleb hetk, kus suutäis liha tundub liiga rammus olevat. Paras aeg supi jaoks. Kuid isegi suppi ei saa ilma lihata hääd. Kaupmehe käest leiab konte, kus liharibad veel man on. Need siis peab patta loopima ja laskma keeda oma tundi neli või kuus (mina panen ka pihutäie kruupe sinna). Liha peab kondi ümbert ise ära kukkuma, ja leem võiks olla linnamehe pudruga ühte masti. Keema hakkamisel tuleks va vaht ää korjata, see kurask keerab leeme vihaks. Ja jälle soola, pipart, loorber. Lõpuks kui leem valmis, algab too kõikse vägevam pidu. Kontidelt tuleb riisuda ka kõige viimanegi rüü. Siinkohal pean hoiatama, jätke ka supi jaoks liha, ärge seda kõike nahka pistke. Nüüd visake leemele seltsiks kõike mis teile meeldib. Kartul, sibul, porgand, makaronid, mis iganes. Sisseloopimise aegu vaadake ise. Lõpuks kui aurav supp taldriku peale jõuab, soovitan enne hapukooresilma lisamist ka niisama seda lürpida. 
 
Aa, kui õhta õlutit pruukida, siis peab pannil särisema peekon. Lased aga panni kuumaks, nii et rasv sääl särtsub, viskad peekoni praadima, keerad kähku küljelt küljele, ning annad parajalt kuuma. Sool on jälle meie parim sõber. Vaata ain't et sa üle ei prae. Ega sa muumiat tee. Liha peab jääma selline mahlakas, samas praetud ja soolakas. Susistad külmalt pudelilt korgi ja haukad soolaselt praetud peekonit, mmmm. 
 
Ja kilod kaovad!

Visake üks küüslauguküüs päevas hinge alla ja võite oma viirused ning vaksiinid ära unustada. Kui tõbi juba kallal, siis pole suurt abei enam, kuid ennetades saab haigustest kõrvale hiilida. Proovige järgi kui ei usu.

Mulle ilgelt meeldib see metallist kest aga kahjuks ei ole võimalik mahla kogust sealt näha. Seega esimese asjana tegin järgmise lükke. Võtsin selle kesta ja pistsin treipinki. Lasin ta veits lühemaks ning seest suurendasin läbimõõtu 22 millimeetri peale. Kaasas oleva klaaskesta vajutasin kogemata puruks, seega pidin lõikama uue läbipaistva välja kaasa antud plekskestast. Enne kokku lappamist sidusin strateegiliste tihendite alla paar kihti tavalist niiti. Sellega eemaldasin võimaluse lurina tekkimisele. Vedru lendab ka vahelt varsti minema, kuna minu jaoks on õhuvoolu reg täiesti mõttetu. Isegi täitmise ajal ei puutu õhukanalit. Lurinat sellest pole täheldanud. Momendil seisavad ka oomid omal kohal. Aga muidu asi töötab kui siidi. Tõmmata kannatab nii 10 kui ka 20 w juures. Kõrbema ei lähe. Toss on konkreetsem kui 3.1'el ja seda tuleb ikka julmalt samade setingute juures. Mi ilgelt häppi 
 
NB: päriselus näeb asi kõvasti ülbem välja kui piltidel. Telefon ei suuda lihtsalt paremat. Tegemist Fasttech'i klooniga.
 

 

 

Mhm, minu meelest tuleb süüa sealiha, kõrvale kartulat ja hapukoores segatud kodus kasvatatud salatit, on's selleks siis punane tomat või kurk mis ise lauale kargab, vahet pole, peaasi et ka sool oleks kambas ja kõht korisemas. Võta aga kamaraga käntsakas ja viska ahju. Kellele küüslauk meeldib, siis parim on lihale sisselüiked teha, ning sinna näpuga küüslaugu liiste lükata. Kardulad on hää teha kuumakotis. Nagunii peab hiljem nad lisama, miks siis mitte ka neile võimalust anda. Seega kardulad pange kuumakotti, ja siis visake sinna mekki mis teile meelepärane on. Kui liha on omad leemed välja lasknud, tõstke lusikaga ka neid kartulatele seltsiks, ning siis sulgege kott ja asetage nad õrnalt liha manu küpsema. Mõni hetk enne prae välja võtmist, lõigake mugulate kott lõhki ja jätke nad kuumale praadida. Kui asi valmis, saate maaaaaaaailma kõige maitsvama prae, seda siis kui teil muidugi hapukoort ja kurki ning tomatit oli aega varuda. Kui too tegemine meelest läks, peate lihtsalt sööma maaaaaailma parimat praadi ilma salatita.
 
Juhul kui sealiha on otsa saanud, võiks võtta loomaliha käsile. Seda tuleks kuumaga praadida pruuniks ja siis teise potti mulksuva vee sisse visata, kus talle peab aega ja õrna kuumust andma haudumiseks. Koheselt tuleks neile seltsiks pikkida ka porgandit ning klaariks praetud sibulapoissi. Kui leem on lõhnast õite nämma, võiks potti ka paar piiska hapukoort lisada. Mõni eestimaine koorega keedetud kardulas pajast, ning lihakastet kulbiga sekka, ai raisk, vot see on hää. Kastet ei tohi eriti jahuga rikkuda, aint natuke, et paksem saaks. Muidu läheb sinna ikka hapukoor, see teeb kastme eriti siidiseks ja paneb keele laksuma. 
 
Ja siis tuleb hetk, kus suutäis liha tundub liiga rammus olevat. Paras aeg supi jaoks. Kuid isegi suppi ei saa ilma lihata hääd. Kaupmehe käest leiab konte, kus liharibad veel man on. Need siis peab patta loopima ja laskma keeda oma tundi neli või kuus (mina panen ka pihutäie kruupe sinna). Liha peab kondi ümbert ise ära kukkuma, ja leem võiks olla linnamehe pudruga ühte masti. Keema hakkamisel tuleks va vaht ää korjata, see kurask keerab leeme vihaks. Ja jälle soola, pipart, loorber. Lõpuks kui leem valmis, algab too kõikse vägevam pidu. Kontidelt tuleb riisuda ka kõige viimanegi rüü. Siinkohal pean hoiatama, jätke ka supi jaoks liha, ärge seda kõike nahka pistke. Nüüd visake leemele seltsiks kõike mis teile meeldib. Kartul, sibul, porgand, makaronid, mis iganes. Sisseloopimise aegu vaadake ise. Lõpuks kui aurav supp taldriku peale jõuab, soovitan enne hapukooresilma lisamist ka niisama seda lürpida. 
 
Aa, kui õhta õlutit pruukida, siis peab pannil särisema peekon. Lased aga panni kuumaks, nii et rasv sääl särtsub, viskad peekoni praadima, keerad kähku küljelt küljele, ning annad parajalt kuuma. Sool on jälle meie parim sõber. Vaata ain't et sa üle ei prae. Ega sa muumiat tee. Liha peab jääma selline mahlakas, samas praetud ja soolakas. Susistad külmalt pudelilt korgi ja haukad soolaselt praetud peekonit, mmmm. 
 
Ja kilod kaovad!

Mhm, minu meelest tuleb süüa sealiha, kõrvale kartulat ja hapukoores segatud kodus kasvatatud salatit, on's selleks siis punane tomat või kurk mis ise lauale kargab, vahet pole, peaasi et ka sool oleks kambas ja kõht korisemas. Võta aga kamaraga käntsakas ja viska ahju. Kellele küüslauk meeldib, siis parim on lihale sisselüiked teha, ning sinna näpuga küüslaugu liiste lükata. Kardulad on hää teha kuumakotis. Nagunii peab hiljem nad lisama, miks siis mitte ka neile võimalust anda. Seega kardulad pange kuumakotti, ja siis visake sinna mekki mis teile meelepärane on. Kui liha on omad leemed välja lasknud, tõstke lusikaga ka neid kartulatele seltsiks, ning siis sulgege kott ja asetage nad õrnalt liha manu küpsema. Mõni hetk enne prae välja võtmist, lõigake mugulate kott lõhki ja jätke nad kuumale praadida. Kui asi valmis, saate maaaaaaaailma kõige maitsvama prae, seda siis kui teil muidugi hapukoort ja kurki ning tomatit oli aega varuda. Kui too tegemine meelest läks, peate lihtsalt sööma maaaaaailma parimat praadi ilma salatita.
 
Juhul kui sealiha on otsa saanud, võiks võtta loomaliha käsile. Seda tuleks kuumaga praadida pruuniks ja siis teise potti mulksuva vee sisse visata, kus talle peab aega ja õrna kuumust andma haudumiseks. Koheselt tuleks neile seltsiks pikkida ka porgandit ning klaariks praetud sibulapoissi. Kui leem on lõhnast õite nämma, võiks potti ka paar piiska hapukoort lisada. Mõni eestimaine koorega keedetud kardulas pajast, ning lihakastet kulbiga sekka, ai raisk, vot see on hää. Kastet ei tohi eriti jahuga rikkuda, aint natuke, et paksem saaks. Muidu läheb sinna ikka hapukoor, see teeb kastme eriti siidiseks ja paneb keele laksuma. 
 
Ja siis tuleb hetk, kus suutäis liha tundub liiga rammus olevat. Paras aeg supi jaoks. Kuid isegi suppi ei saa ilma lihata hääd. Kaupmehe käest leiab konte, kus liharibad veel man on. Need siis peab patta loopima ja laskma keeda oma tundi neli või kuus (mina panen ka pihutäie kruupe sinna). Liha peab kondi ümbert ise ära kukkuma, ja leem võiks olla linnamehe pudruga ühte masti. Keema hakkamisel tuleks va vaht ää korjata, see kurask keerab leeme vihaks. Ja jälle soola, pipart, loorber. Lõpuks kui leem valmis, algab too kõikse vägevam pidu. Kontidelt tuleb riisuda ka kõige viimanegi rüü. Siinkohal pean hoiatama, jätke ka supi jaoks liha, ärge seda kõike nahka pistke. Nüüd visake leemele seltsiks kõike mis teile meeldib. Kartul, sibul, porgand, makaronid, mis iganes. Sisseloopimise aegu vaadake ise. Lõpuks kui aurav supp taldriku peale jõuab, soovitan enne hapukooresilma lisamist ka niisama seda lürpida. 
 
Aa, kui õhta õlutit pruukida, siis peab pannil särisema peekon. Lased aga panni kuumaks, nii et rasv sääl särtsub, viskad peekoni praadima, keerad kähku küljelt küljele, ning annad parajalt kuuma. Sool on jälle meie parim sõber. Vaata ain't et sa üle ei prae. Ega sa muumiat tee. Liha peab jääma selline mahlakas, samas praetud ja soolakas. Susistad külmalt pudelilt korgi ja haukad soolaselt praetud peekonit, mmmm. 
 
Ja kilod kaovad!

Mhm, minu meelest tuleb süüa sealiha, kõrvale kartulat ja hapukoores segatud kodus kasvatatud salatit, on's selleks siis punane tomat või kurk mis ise lauale kargab, vahet pole, peaasi et ka sool oleks kambas ja kõht korisemas. Võta aga kamaraga käntsakas ja viska ahju. Kellele küüslauk meeldib, siis parim on lihale sisselüiked teha, ning sinna näpuga küüslaugu liiste lükata. Kardulad on hää teha kuumakotis. Nagunii peab hiljem nad lisama, miks siis mitte ka neile võimalust anda. Seega kardulad pange kuumakotti, ja siis visake sinna mekki mis teile meelepärane on. Kui liha on omad leemed välja lasknud, tõstke lusikaga ka neid kartulatele seltsiks, ning siis sulgege kott ja asetage nad õrnalt liha manu küpsema. Mõni hetk enne prae välja võtmist, lõigake mugulate kott lõhki ja jätke nad kuumale praadida. Kui asi valmis, saate maaaaaaaailma kõige maitsvama prae, seda siis kui teil muidugi hapukoort ja kurki ning tomatit oli aega varuda. Kui too tegemine meelest läks, peate lihtsalt sööma maaaaaailma parimat praadi ilma salatita.
 
Juhul kui sealiha on otsa saanud, võiks võtta loomaliha käsile. Seda tuleks kuumaga praadida pruuniks ja siis teise potti mulksuva vee sisse visata, kus talle peab aega ja õrna kuumust andma haudumiseks. Koheselt tuleks neile seltsiks pikkida ka porgandit ning klaariks praetud sibulapoissi. Kui leem on lõhnast õite nämma, võiks potti ka paar piiska hapukoort lisada. Mõni eestimaine koorega keedetud kardulas pajast, ning lihakastet kulbiga sekka, ai raisk, vot see on hää. Kastet ei tohi eriti jahuga rikkuda, aint natuke, et paksem saaks. Muidu läheb sinna ikka hapukoor, see teeb kastme eriti siidiseks ja paneb keele laksuma. 
 
Ja siis tuleb hetk, kus suutäis liha tundub liiga rammus olevat. Paras aeg supi jaoks. Kuid isegi suppi ei saa ilma lihata hääd. Kaupmehe käest leiab konte, kus liharibad veel man on. Need siis peab patta loopima ja laskma keeda oma tundi neli või kuus (mina panen ka pihutäie kruupe sinna). Liha peab kondi ümbert ise ära kukkuma, ja leem võiks olla linnamehe pudruga ühte masti. Keema hakkamisel tuleks va vaht ää korjata, see kurask keerab leeme vihaks. Ja jälle soola, pipart, loorber. Lõpuks kui leem valmis, algab too kõikse vägevam pidu. Kontidelt tuleb riisuda ka kõige viimanegi rüü. Siinkohal pean hoiatama, jätke ka supi jaoks liha, ärge seda kõike nahka pistke. Nüüd visake leemele seltsiks kõike mis teile meeldib. Kartul, sibul, porgand, makaronid, mis iganes. Sisseloopimise aegu vaadake ise. Lõpuks kui aurav supp taldriku peale jõuab, soovitan enne hapukooresilma lisamist ka niisama seda lürpida. 
 
Aa, kui õhta õlutit pruukida, siis peab pannil särisema peekon. Lased aga panni kuumaks, nii et rasv sääl särtsub, viskad peekoni praadima, keerad kähku küljelt küljele, ning annad parajalt kuuma. Sool on jälle meie parim sõber. Vaata ain't et sa üle ei prae. Ega sa muumiat tee. Liha peab jääma selline mahlakas, samas praetud ja soolakas. Susistad külmalt pudelilt korgi ja haukad soolaselt praetud peekonit, mmmm. 
 
Ja kilod kaovad!

Mhm, minu meelest tuleb süüa sealiha, kõrvale kartulat ja hapukoores segatud kodus kasvatatud salatit, on's selleks siis punane tomat või kurk mis ise lauale kargab, vahet pole, peaasi et ka sool oleks kambas ja kõht korisemas. Võta aga kamaraga käntsakas ja viska ahju. Kellele küüslauk meeldib, siis parim on lihale sisselüiked teha, ning sinna näpuga küüslaugu liiste lükata. Kardulad on hää teha kuumakotis. Nagunii peab hiljem nad lisama, miks siis mitte ka neile võimalust anda. Seega kardulad pange kuumakotti, ja siis visake sinna mekki mis teile meelepärane on. Kui liha on omad leemed välja lasknud, tõstke lusikaga ka neid kartulatele seltsiks, ning siis sulgege kott ja asetage nad õrnalt liha manu küpsema. Mõni hetk enne prae välja võtmist, lõigake mugulate kott lõhki ja jätke nad kuumale praadida. Kui asi valmis, saate maaaaaaaailma kõige maitsvama prae, seda siis kui teil muidugi hapukoort ja kurki ning tomatit oli aega varuda. Kui too tegemine meelest läks, peate lihtsalt sööma maaaaaailma parimat praadi ilma salatita.
 
Juhul kui sealiha on otsa saanud, võiks võtta loomaliha käsile. Seda tuleks kuumaga praadida pruuniks ja siis teise potti mulksuva vee sisse visata, kus talle peab aega ja õrna kuumust andma haudumiseks. Koheselt tuleks neile seltsiks pikkida ka porgandit ning klaariks praetud sibulapoissi. Kui leem on lõhnast õite nämma, võiks potti ka paar piiska hapukoort lisada. Mõni eestimaine koorega keedetud kardulas pajast, ning lihakastet kulbiga sekka, ai raisk, vot see on hää. Kastet ei tohi eriti jahuga rikkuda, aint natuke, et paksem saaks. Muidu läheb sinna ikka hapukoor, see teeb kastme eriti siidiseks ja paneb keele laksuma. 
 
Ja siis tuleb hetk, kus suutäis liha tundub liiga rammus olevat. Paras aeg supi jaoks. Kuid isegi suppi ei saa ilma lihata hääd. Kaupmehe käest leiab konte, kus liharibad veel man on. Need siis peab patta loopima ja laskma keeda oma tundi neli või kuus (mina panen ka pihutäie kruupe sinna). Liha peab kondi ümbert ise ära kukkuma, ja leem võiks olla linnamehe pudruga ühte masti. Keema hakkamisel tuleks va vaht ää korjata, see kurask keerab leeme vihaks. Ja jälle soola, pipart, loorber. Lõpuks kui leem valmis, algab too kõikse vägevam pidu. Kontidelt tuleb riisuda ka kõige viimanegi rüü. Siinkohal pean hoiatama, jätke ka supi jaoks liha, ärge seda kõike nahka pistke. Nüüd visake leemele seltsiks kõike mis teile meeldib. Kartul, sibul, porgand, makaronid, mis iganes. Sisseloopimise aegu vaadake ise. Lõpuks kui aurav supp taldriku peale jõuab, soovitan enne hapukooresilma lisamist ka niisama seda lürpida. 
 
Aa, kui õhta õlutit pruukida, siis peab pannil särisema peekon. Lased aga panni kuumaks, nii et rasv sääl särtsub, viskad peekoni praadima, keerad kähku küljelt küljele, ning annad parajalt kuuma. Sool on jälle meie parim sõber. Vaata ain't et sa üle ei prae. Ega sa muumiat tee. Liha peab jääma selline mahlakas, samas praetud ja soolakas. Susistad külmalt pudelilt korgi ja haukad soolaselt praetud peekonit, mmmm. 
 
Ja kilod kaovad!

Mhm, minu meelest tuleb süüa sealiha, kõrvale kartulat ja hapukoores segatud kodus kasvatatud salatit, on's selleks siis punane tomat või kurk mis ise lauale kargab, vahet pole, peaasi et ka sool oleks kambas ja kõht korisemas. Võta aga kamaraga käntsakas ja viska ahju. Kellele küüslauk meeldib, siis parim on lihale sisselüiked teha, ning sinna näpuga küüslaugu liiste lükata. Kardulad on hää teha kuumakotis. Nagunii peab hiljem nad lisama, miks siis mitte ka neile võimalust anda. Seega kardulad pange kuumakotti, ja siis visake sinna mekki mis teile meelepärane on. Kui liha on omad leemed välja lasknud, tõstke lusikaga ka neid kartulatele seltsiks, ning siis sulgege kott ja asetage nad õrnalt liha manu küpsema. Mõni hetk enne prae välja võtmist, lõigake mugulate kott lõhki ja jätke nad kuumale praadida. Kui asi valmis, saate maaaaaaaailma kõige maitsvama prae, seda siis kui teil muidugi hapukoort ja kurki ning tomatit oli aega varuda. Kui too tegemine meelest läks, peate lihtsalt sööma maaaaaailma parimat praadi ilma salatita.
 
Juhul kui sealiha on otsa saanud, võiks võtta loomaliha käsile. Seda tuleks kuumaga praadida pruuniks ja siis teise potti mulksuva vee sisse visata, kus talle peab aega ja õrna kuumust andma haudumiseks. Koheselt tuleks neile seltsiks pikkida ka porgandit ning klaariks praetud sibulapoissi. Kui leem on lõhnast õite nämma, võiks potti ka paar piiska hapukoort lisada. Mõni eestimaine koorega keedetud kardulas pajast, ning lihakastet kulbiga sekka, ai raisk, vot see on hää. Kastet ei tohi eriti jahuga rikkuda, aint natuke, et paksem saaks. Muidu läheb sinna ikka hapukoor, see teeb kastme eriti siidiseks ja paneb keele laksuma. 
 
Ja siis tuleb hetk, kus suutäis liha tundub liiga rammus olevat. Paras aeg supi jaoks. Kuid isegi suppi ei saa ilma lihata hääd. Kaupmehe käest leiab konte, kus liharibad veel man on. Need siis peab patta loopima ja laskma keeda oma tundi neli või kuus (mina panen ka pihutäie kruupe sinna). Liha peab kondi ümbert ise ära kukkuma, ja leem võiks olla linnamehe pudruga ühte masti. Keema hakkamisel tuleks va vaht ää korjata, see kurask keerab leeme vihaks. Ja jälle soola, pipart, loorber. Lõpuks kui leem valmis, algab too kõikse vägevam pidu. Kontidelt tuleb riisuda ka kõige viimanegi rüü. Siinkohal pean hoiatama, jätke ka supi jaoks liha, ärge seda kõike nahka pistke. Nüüd visake leemele seltsiks kõike mis teile meeldib. Kartul, sibul, porgand, makaronid, mis iganes. Sisseloopimise aegu vaadake ise. Lõpuks kui aurav supp taldriku peale jõuab, soovitan enne hapukooresilma lisamist ka niisama seda lürpida. 
 
Aa, kui õhta õlutit pruukida, siis peab pannil särisema peekon. Lased aga panni kuumaks, nii et rasv sääl särtsub, viskad peekoni praadima, keerad kähku küljelt küljele, ning annad parajalt kuuma. Sool on jälle meie parim sõber. Vaata ain't et sa üle ei prae. Ega sa muumiat tee. Liha peab jääma selline mahlakas, samas praetud ja soolakas. Susistad külmalt pudelilt korgi ja haukad soolaselt praetud peekonit, mmmm. 
 
Ja kilod kaovad!

Mhm, minu meelest tuleb süüa sealiha, kõrvale kartulat ja hapukoores segatud kodus kasvatatud salatit, on's selleks siis punane tomat või kurk mis ise lauale kargab, vahet pole, peaasi et ka sool oleks kambas ja kõht korisemas. Võta aga kamaraga käntsakas ja viska ahju. Kellele küüslauk meeldib, siis parim on lihale sisselüiked teha, ning sinna näpuga küüslaugu liiste lükata. Kardulad on hää teha kuumakotis. Nagunii peab hiljem nad lisama, miks siis mitte ka neile võimalust anda. Seega kardulad pange kuumakotti, ja siis visake sinna mekki mis teile meelepärane on. Kui liha on omad leemed välja lasknud, tõstke lusikaga ka neid kartulatele seltsiks, ning siis sulgege kott ja asetage nad õrnalt liha manu küpsema. Mõni hetk enne prae välja võtmist, lõigake mugulate kott lõhki ja jätke nad kuumale praadida. Kui asi valmis, saate maaaaaaaailma kõige maitsvama prae, seda siis kui teil muidugi hapukoort ja kurki ning tomatit oli aega varuda. Kui too tegemine meelest läks, peate lihtsalt sööma maaaaaailma parimat praadi ilma salatita.
 
Juhul kui sealiha on otsa saanud, võiks võtta loomaliha käsile. Seda tuleks kuumaga praadida pruuniks ja siis teise potti mulksuva vee sisse visata, kus talle peab aega ja õrna kuumust andma haudumiseks. Koheselt tuleks neile seltsiks pikkida ka porgandit ning klaariks praetud sibulapoissi. Kui leem on lõhnast õite nämma, võiks potti ka paar piiska hapukoort lisada. Mõni eestimaine koorega keedetud kardulas pajast, ning lihakastet kulbiga sekka, ai raisk, vot see on hää. Kastet ei tohi eriti jahuga rikkuda, aint natuke, et paksem saaks. Muidu läheb sinna ikka hapukoor, see teeb kastme eriti siidiseks ja paneb keele laksuma. 
 
Ja siis tuleb hetk, kus suutäis liha tundub liiga rammus olevat. Paras aeg supi jaoks. Kuid isegi suppi ei saa ilma lihata hääd. Kaupmehe käest leiab konte, kus liharibad veel man on. Need siis peab patta loopima ja laskma keeda oma tundi neli või kuus (mina panen ka pihutäie kruupe sinna). Liha peab kondi ümbert ise ära kukkuma, ja leem võiks olla linnamehe pudruga ühte masti. Keema hakkamisel tuleks va vaht ää korjata, see kurask keerab leeme vihaks. Ja jälle soola, pipart, loorber. Lõpuks kui leem valmis, algab too kõikse vägevam pidu. Kontidelt tuleb riisuda ka kõige viimanegi rüü. Siinkohal pean hoiatama, jätke ka supi jaoks liha, ärge seda kõike nahka pistke. Nüüd visake leemele seltsiks kõike mis teile meeldib. Kartul, sibul, porgand, makaronid, mis iganes. Sisseloopimise aegu vaadake ise. Lõpuks kui aurav supp taldriku peale jõuab, soovitan enne hapukooresilma lisamist ka niisama seda lürpida. 
 
Aa, kui õhta õlutit pruukida, siis peab pannil särisema peekon. Lased aga panni kuumaks, nii et rasv sääl särtsub, viskad peekoni praadima, keerad kähku küljelt küljele, ning annad parajalt kuuma. Sool on jälle meie parim sõber. Vaata ain't et sa üle ei prae. Ega sa muumiat tee. Liha peab jääma selline mahlakas, samas praetud ja soolakas. Susistad külmalt pudelilt korgi ja haukad soolaselt praetud peekonit, mmmm. 
 
Ja kilod kaovad!

Mhm, minu meelest tuleb süüa sealiha, kõrvale kartulat ja hapukoores segatud kodus kasvatatud salatit, on's selleks siis punane tomat või kurk mis ise lauale kargab, vahet pole, peaasi et ka sool oleks kambas ja kõht korisemas. Võta aga kamaraga käntsakas ja viska ahju. Kellele küüslauk meeldib, siis parim on lihale sisselüiked teha, ning sinna näpuga küüslaugu liiste lükata. Kardulad on hää teha kuumakotis. Nagunii peab hiljem nad lisama, miks siis mitte ka neile võimalust anda. Seega kardulad pange kuumakotti, ja siis visake sinna mekki mis teile meelepärane on. Kui liha on omad leemed välja lasknud, tõstke lusikaga ka neid kartulatele seltsiks, ning siis sulgege kott ja asetage nad õrnalt liha manu küpsema. Mõni hetk enne prae välja võtmist, lõigake mugulate kott lõhki ja jätke nad kuumale praadida. Kui asi valmis, saate maaaaaaaailma kõige maitsvama prae, seda siis kui teil muidugi hapukoort ja kurki ning tomatit oli aega varuda. Kui too tegemine meelest läks, peate lihtsalt sööma maaaaaailma parimat praadi ilma salatita.
 
Juhul kui sealiha on otsa saanud, võiks võtta loomaliha käsile. Seda tuleks kuumaga praadida pruuniks ja siis teise potti mulksuva vee sisse visata, kus talle peab aega ja õrna kuumust andma haudumiseks. Koheselt tuleks neile seltsiks pikkida ka porgandit ning klaariks praetud sibulapoissi. Kui leem on lõhnast õite nämma, võiks potti ka paar piiska hapukoort lisada. Mõni eestimaine koorega keedetud kardulas pajast, ning lihakastet kulbiga sekka, ai raisk, vot see on hää. Kastet ei tohi eriti jahuga rikkuda, aint natuke, et paksem saaks. Muidu läheb sinna ikka hapukoor, see teeb kastme eriti siidiseks ja paneb keele laksuma. 
 
Ja siis tuleb hetk, kus suutäis liha tundub liiga rammus olevat. Paras aeg supi jaoks. Kuid isegi suppi ei saa ilma lihata hääd. Kaupmehe käest leiab konte, kus liharibad veel man on. Need siis peab patta loopima ja laskma keeda oma tundi neli või kuus (mina panen ka pihutäie kruupe sinna). Liha peab kondi ümbert ise ära kukkuma, ja leem võiks olla linnamehe pudruga ühte masti. Keema hakkamisel tuleks va vaht ää korjata, see kurask keerab leeme vihaks. Ja jälle soola, pipart, loorber. Lõpuks kui leem valmis, algab too kõikse vägevam pidu. Kontidelt tuleb riisuda ka kõige viimanegi rüü. Siinkohal pean hoiatama, jätke ka supi jaoks liha, ärge seda kõike nahka pistke. Nüüd visake leemele seltsiks kõike mis teile meeldib. Kartul, sibul, porgand, makaronid, mis iganes. Sisseloopimise aegu vaadake ise. Lõpuks kui aurav supp taldriku peale jõuab, soovitan enne hapukooresilma lisamist ka niisama seda lürpida. 
 
Aa, kui õhta õlutit pruukida, siis peab pannil särisema peekon. Lased aga panni kuumaks, nii et rasv sääl särtsub, viskad peekoni praadima, keerad kähku küljelt küljele, ning annad parajalt kuuma. Sool on jälle meie parim sõber. Vaata ain't et sa üle ei prae. Ega sa muumiat tee. Liha peab jääma selline mahlakas, samas praetud ja soolakas. Susistad külmalt pudelilt korgi ja haukad soolaselt praetud peekonit, mmmm. 
 
Ja kilod kaovad!

Mhm, minu meelest tuleb süüa sealiha, kõrvale kartulat ja hapukoores segatud kodus kasvatatud salatit, on's selleks siis punane tomat või kurk mis ise lauale kargab, vahet pole, peaasi et ka sool oleks kambas ja kõht korisemas. Võta aga kamaraga käntsakas ja viska ahju. Kellele küüslauk meeldib, siis parim on lihale sisselüiked teha, ning sinna näpuga küüslaugu liiste lükata. Kardulad on hää teha kuumakotis. Nagunii peab hiljem nad lisama, miks siis mitte ka neile võimalust anda. Seega kardulad pange kuumakotti, ja siis visake sinna mekki mis teile meelepärane on. Kui liha on omad leemed välja lasknud, tõstke lusikaga ka neid kartulatele seltsiks, ning siis sulgege kott ja asetage nad õrnalt liha manu küpsema. Mõni hetk enne prae välja võtmist, lõigake mugulate kott lõhki ja jätke nad kuumale praadida. Kui asi valmis, saate maaaaaaaailma kõige maitsvama prae, seda siis kui teil muidugi hapukoort ja kurki ning tomatit oli aega varuda. Kui too tegemine meelest läks, peate lihtsalt sööma maaaaaailma parimat praadi ilma salatita.
 
Juhul kui sealiha on otsa saanud, võiks võtta loomaliha käsile. Seda tuleks kuumaga praadida pruuniks ja siis teise potti mulksuva vee sisse visata, kus talle peab aega ja õrna kuumust andma haudumiseks. Koheselt tuleks neile seltsiks pikkida ka porgandit ning klaariks praetud sibulapoissi. Kui leem on lõhnast õite nämma, võiks potti ka paar piiska hapukoort lisada. Mõni eestimaine koorega keedetud kardulas pajast, ning lihakastet kulbiga sekka, ai raisk, vot see on hää. Kastet ei tohi eriti jahuga rikkuda, aint natuke, et paksem saaks. Muidu läheb sinna ikka hapukoor, see teeb kastme eriti siidiseks ja paneb keele laksuma. 
 
Ja siis tuleb hetk, kus suutäis liha tundub liiga rammus olevat. Paras aeg supi jaoks. Kuid isegi suppi ei saa ilma lihata hääd. Kaupmehe käest leiab konte, kus liharibad veel man on. Need siis peab patta loopima ja laskma keeda oma tundi neli või kuus (mina panen ka pihutäie kruupe sinna). Liha peab kondi ümbert ise ära kukkuma, ja leem võiks olla linnamehe pudruga ühte masti. Keema hakkamisel tuleks va vaht ää korjata, see kurask keerab leeme vihaks. Ja jälle soola, pipart, loorber. Lõpuks kui leem valmis, algab too kõikse vägevam pidu. Kontidelt tuleb riisuda ka kõige viimanegi rüü. Siinkohal pean hoiatama, jätke ka supi jaoks liha, ärge seda kõike nahka pistke. Nüüd visake leemele seltsiks kõike mis teile meeldib. Kartul, sibul, porgand, makaronid, mis iganes. Sisseloopimise aegu vaadake ise. Lõpuks kui aurav supp taldriku peale jõuab, soovitan enne hapukooresilma lisamist ka niisama seda lürpida. 
 
Aa, kui õhta õlutit pruukida, siis peab pannil särisema peekon. Lased aga panni kuumaks, nii et rasv sääl särtsub, viskad peekoni praadima, keerad kähku küljelt küljele, ning annad parajalt kuuma. Sool on jälle meie parim sõber. Vaata ain't et sa üle ei prae. Ega sa muumiat tee. Liha peab jääma selline mahlakas, samas praetud ja soolakas. Susistad külmalt pudelilt korgi ja haukad soolaselt praetud peekonit, mmmm. 
 
Ja kilod kaovad!

Mhm, minu meelest tuleb süüa sealiha, kõrvale kartulat ja hapukoores segatud kodus kasvatatud salatit, on's selleks siis punane tomat või kurk mis ise lauale kargab, vahet pole, peaasi et ka sool oleks kambas ja kõht korisemas. Võta aga kamaraga käntsakas ja viska ahju. Kellele küüslauk meeldib, siis parim on lihale sisselüiked teha, ning sinna näpuga küüslaugu liiste lükata. Kardulad on hää teha kuumakotis. Nagunii peab hiljem nad lisama, miks siis mitte ka neile võimalust anda. Seega kardulad pange kuumakotti, ja siis visake sinna mekki mis teile meelepärane on. Kui liha on omad leemed välja lasknud, tõstke lusikaga ka neid kartulatele seltsiks, ning siis sulgege kott ja asetage nad õrnalt liha manu küpsema. Mõni hetk enne prae välja võtmist, lõigake mugulate kott lõhki ja jätke nad kuumale praadida. Kui asi valmis, saate maaaaaaaailma kõige maitsvama prae, seda siis kui teil muidugi hapukoort ja kurki ning tomatit oli aega varuda. Kui too tegemine meelest läks, peate lihtsalt sööma maaaaaailma parimat praadi ilma salatita.
 
Juhul kui sealiha on otsa saanud, võiks võtta loomaliha käsile. Seda tuleks kuumaga praadida pruuniks ja siis teise potti mulksuva vee sisse visata, kus talle peab aega ja õrna kuumust andma haudumiseks. Koheselt tuleks neile seltsiks pikkida ka porgandit ning klaariks praetud sibulapoissi. Kui leem on lõhnast õite nämma, võiks potti ka paar piiska hapukoort lisada. Mõni eestimaine koorega keedetud kardulas pajast, ning lihakastet kulbiga sekka, ai raisk, vot see on hää. Kastet ei tohi eriti jahuga rikkuda, aint natuke, et paksem saaks. Muidu läheb sinna ikka hapukoor, see teeb kastme eriti siidiseks ja paneb keele laksuma. 
 
Ja siis tuleb hetk, kus suutäis liha tundub liiga rammus olevat. Paras aeg supi jaoks. Kuid isegi suppi ei saa ilma lihata hääd. Kaupmehe käest leiab konte, kus liharibad veel man on. Need siis peab patta loopima ja laskma keeda oma tundi neli või kuus (mina panen ka pihutäie kruupe sinna). Liha peab kondi ümbert ise ära kukkuma, ja leem võiks olla linnamehe pudruga ühte masti. Keema hakkamisel tuleks va vaht ää korjata, see kurask keerab leeme vihaks. Ja jälle soola, pipart, loorber. Lõpuks kui leem valmis, algab too kõikse vägevam pidu. Kontidelt tuleb riisuda ka kõige viimanegi rüü. Siinkohal pean hoiatama, jätke ka supi jaoks liha, ärge seda kõike nahka pistke. Nüüd visake leemele seltsiks kõike mis teile meeldib. Kartul, sibul, porgand, makaronid, mis iganes. Sisseloopimise aegu vaadake ise. Lõpuks kui aurav supp taldriku peale jõuab, soovitan enne hapukooresilma lisamist ka niisama seda lürpida. 
 
Aa, kui õhta õlutit pruukida, siis peab pannil särisema peekon. Lased aga panni kuumaks, nii et rasv sääl särtsub, viskad peekoni praadima, keerad kähku küljelt küljele, ning annad parajalt kuuma. Sool on jälle meie parim sõber. Vaata ain't et sa üle ei prae. Ega sa muumiat tee. Liha peab jääma selline mahlakas, samas praetud ja soolakas. Susistad külmalt pudelilt korgi ja haukad soolaselt praetud peekonit, mmmm. 
 
Ja kilod kaovad!

Mhm, minu meelest tuleb süüa sealiha, kõrvale kartulat ja hapukoores segatud kodus kasvatatud salatit, on's selleks siis punane tomat või kurk mis ise lauale kargab, vahet pole, peaasi et ka sool oleks kambas ja kõht korisemas. Võta aga kamaraga käntsakas ja viska ahju. Kellele küüslauk meeldib, siis parim on lihale sisselüiked teha, ning sinna näpuga küüslaugu liiste lükata. Kardulad on hää teha kuumakotis. Nagunii peab hiljem nad lisama, miks siis mitte ka neile võimalust anda. Seega kardulad pange kuumakotti, ja siis visake sinna mekki mis teile meelepärane on. Kui liha on omad leemed välja lasknud, tõstke lusikaga ka neid kartulatele seltsiks, ning siis sulgege kott ja asetage nad õrnalt liha manu küpsema. Mõni hetk enne prae välja võtmist, lõigake mugulate kott lõhki ja jätke nad kuumale praadida. Kui asi valmis, saate maaaaaaaailma kõige maitsvama prae, seda siis kui teil muidugi hapukoort ja kurki ning tomatit oli aega varuda. Kui too tegemine meelest läks, peate lihtsalt sööma maaaaaailma parimat praadi ilma salatita.
 
Juhul kui sealiha on otsa saanud, võiks võtta loomaliha käsile. Seda tuleks kuumaga praadida pruuniks ja siis teise potti mulksuva vee sisse visata, kus talle peab aega ja õrna kuumust andma haudumiseks. Koheselt tuleks neile seltsiks pikkida ka porgandit ning klaariks praetud sibulapoissi. Kui leem on lõhnast õite nämma, võiks potti ka paar piiska hapukoort lisada. Mõni eestimaine koorega keedetud kardulas pajast, ning lihakastet kulbiga sekka, ai raisk, vot see on hää. Kastet ei tohi eriti jahuga rikkuda, aint natuke, et paksem saaks. Muidu läheb sinna ikka hapukoor, see teeb kastme eriti siidiseks ja paneb keele laksuma. 
 
Ja siis tuleb hetk, kus suutäis liha tundub liiga rammus olevat. Paras aeg supi jaoks. Kuid isegi suppi ei saa ilma lihata hääd. Kaupmehe käest leiab konte, kus liharibad veel man on. Need siis peab patta loopima ja laskma keeda oma tundi neli või kuus (mina panen ka pihutäie kruupe sinna). Liha peab kondi ümbert ise ära kukkuma, ja leem võiks olla linnamehe pudruga ühte masti. Keema hakkamisel tuleks va vaht ää korjata, see kurask keerab leeme vihaks. Ja jälle soola, pipart, loorber. Lõpuks kui leem valmis, algab too kõikse vägevam pidu. Kontidelt tuleb riisuda ka kõige viimanegi rüü. Siinkohal pean hoiatama, jätke ka supi jaoks liha, ärge seda kõike nahka pistke. Nüüd visake leemele seltsiks kõike mis teile meeldib. Kartul, sibul, porgand, makaronid, mis iganes. Sisseloopimise aegu vaadake ise. Lõpuks kui aurav supp taldriku peale jõuab, soovitan enne hapukooresilma lisamist ka niisama seda lürpida. 
 
Aa, kui õhta õlutit pruukida, siis peab pannil särisema peekon. Lased aga panni kuumaks, nii et rasv sääl särtsub, viskad peekoni praadima, keerad kähku küljelt küljele, ning annad parajalt kuuma. Sool on jälle meie parim sõber. Vaata ain't et sa üle ei prae. Ega sa muumiat tee. Liha peab jääma selline mahlakas, samas praetud ja soolakas. Susistad külmalt pudelilt korgi ja haukad soolaselt praetud peekonit, mmmm. 
 
Ja kilod kaovad!

Tegemist on aastate taguste fotodega, kui korralikke tank süsteeme polnud veel välja mõeldud, ning aretus käis läbi foorumite, ning vahetatavatest 18650 akudest võisid und vaid näha. Ülemisel on minu üks esimestest variantidest, mille ma ise pingis alumiiniumist välja treisin. See vedru mis seal läbi mahla paistab on miinuse jaoks. Keskel on 3mm keermelatt, mis on omakorda isekahaneva rüüga isoleeritud mahlast ja kannab endas plussi. Vahetatavateks akudeks sai ostetud LG telefoni omad, mille seinalaadijatest sai nn vahetatava akuga box meisterdatud. Välimused on rõvedad, kuid see ei olnud siis eriti tähtis. Kogu rõhk läks aretusele, et asi üldse töötaks. Põhimõtteliselt on tegemist esimeste sammudega kõikvõimalike tänaste venelaste ja deltade poole.

Tegemist on aastate taguste fotodega, kui korralikke tank süsteeme polnud veel välja mõeldud, ning aretus käis läbi foorumite, ning vahetatavatest 18650 akudest võisid und vaid näha. Ülemisel on minu üks esimestest variantidest, mille ma ise pingis alumiiniumist välja treisin. See vedru mis seal läbi mahla paistab on miinuse jaoks. Keskel on 3mm keermelatt, mis on omakorda isekahaneva rüüga isoleeritud mahlast ja kannab endas plussi. Vahetatavateks akudeks sai ostetud LG telefoni omad, mille seinalaadijatest sai nn vahetatava akuga box meisterdatud. Välimused on rõvedad, kuid see ei olnud siis eriti tähtis. Kogu rõhk läks aretusele, et asi üldse töötaks. Põhimõtteliselt on tegemist esimeste sammudega kõikvõimalike tänaste venelaste ja deltade poole.